Ajalugu

Taiji juurted ulatuvad väga kaugesse aega, nii et on äärmiselt raske määratleda, millal täpselt sai taiji alguse. Taiji luustikuks on yin-yang tasakaalu teooria, mis pärineb varajastest taoistlikest tehnikatest aastatest 5000 - 3000 enne Kr. ja lihaks - "Taiji klassikud", kelledest esimene üldtuntud on Laozi (5. saj. enne Kr.). 

Ühe legendi järgi oli taiji rajajaks 13. sajandi taoistlik munk Chang Sanfeng, kelle välja töötatud võitluskunst arendas sisemist energiat, mis aitas meelel lõdvestuda ning tõhustas seeläbi loomulikke kehalisi liikumisi. Chang Sanfeng nägi väidetavalt kure ja mao võitlust ja sellest inspiratsiooni saades koostas harjutuste kompleksi, mis sarnanes nähtule. Kuid see on ainult üks võimalikest versioonidest, ajalugu on müsteerium, mille paikapidavust võib ainult oletada.  

Taiji kuulub nn sisemiste võitluskunstide hulka. Hiinas on pikk võitluskunstide ajalugu. Seal ühendati võitluskunstide treenimine tervise toetamisega. Umbes 500.e.Kr. arendas taoism chi ehk sisemise energia ideed. Chi abil ollakse tugev nii kehalt kui vaimult. Elutähtsaid punkte kehal saab kasutada nii meditsiinis kui võitluskunstides. Nendest kohtadest viga saamine võib osutuda ohtlikuks, ent samade punktide õige stimulatsioon teeb inimese jälle terveks (nt nõelravi meetod). 

Tänapäeval teevad paljud inimesed taijid tervise tugevdamiseks. Õhtumaade kultuuriruum hakkas Hiina psühhofüsioloogiliste süsteemide rikkalikku maailma enese jaoks avastama alles 19. sajandil. Tänaseks on Hiinast alguse saanud taiji kogu maailmas üks levinuimaid inimese energia puhastamise ja korrastamise teadusi. 

Taiji põhimõtete mõistmine võtab aega. Traditsioon eeldab, et õpilase ja õpetaja vahel tekib aastatega tihe side. Esimestel aastatel nad vaatlevad, kas sellise läheduse tekkimine on üldse võimalik. Teatud arenguetapil ei saa enam suusõnaliselt ega välise näitlikustamise abil õpetada. Selleks ajaks peab õpilane olema leidnud intuitiivse võtme, mis ühendab teda õpetajaga. Ainult nii on pärandatav kunstide sügavam mõistmine ja seetõttu on väärtustatud ka järjepideva pärimusliiniga õpetused.  Poliitilistel põhjustel hoidis Yang koolkond oma originaalset taiji quan`i vormi (õpitavate harjutuste kompleks) saladuses, kuid koostas avaliku vormi, mis on tuntuks saanud yang stiilina ja millest on saanud kõige laialdasemalt praktiseeritav taiji vorm terves maailmas. Enamik hilisematest taiji stiilidest on välja arenenud yang stiilist.

Taiji kui keha ja vaimu ravija

Taiji kui iidne sisemine võitluskunst - rajanedes lõdvestusel, pehmusel ja seostatud hingamisel - vähendab regulaarse ja korrektse harjutamise korral stressi, parandab füüsilist vormi, kontsentratsiooni ja üldist heaolu. Taiji on väliselt rahulik ja väljapeetud liigutustega liikumine, millel on ühtlasi tervistav mõju. 

Aeglased liigutused võimaldavad isegi väga kangete liigestega ja pinges inimestel lõõgastuda ning tugevdada oma keha – ja seda kõike ilma suure pingutuse ja vigastuste riskita. Paljud inimesed alustavadki taijiga tegelemist vigastuste järel või üldise kehva tervise tõttu, eesmärgiga aidata paranemisele kaasa. 

Tänapäeval hinnatakse taijid eelkõige haigestumist ennetavate ning tervist parandavate harjutuste tõttu ning enesekaitseõpetusena. Tavalisest võimlemisest erineb taiji selle poolest, et harjutusi sooritades on kogu tähelepanu neile suunatud. Tugev keskendatus vabastab meele kõrvalisest. Seepärast on taijid nimetatud ka aktiivseks meditatsiooniks.

• Taiji sobib hästi reumaatikutele ja teiste liigesepõletike põdejaile. Mitmed uurimused on näidanud, et taiji vähendab liigesevaevusi. Kui valu järele annab ja liigesed paremini liikuma hakkavad, tähendab see ühtlasi kogu elukvaliteedi paranemist.
• Taiji aitab ka sklerosis multiplexi (seljaaju süvenevat kärbumist) põdevatel inimestel endaga paremini toime tulla, nii et neil läheb tarvis vähem kõrvalist abi.
• Taijid harrastades liigud piisavalt, et kaitsta ennast luude hõrenemise ehk osteoporoosi eest. Mida tugevamad on luud, seda väikesem on oht vanemas eas kukkudes luid murda. Kuna taiji parandab koordinatsiooni, väheneb ka kukkumiste oht.
• Taijiga tegelemine aitab rühti parandada. Õigest rühist aga on tohutult kasu seljavalude ära hoidmisel.
• Taiji treening värskendab vaimu ja stress kaob.
• Taiji abil võid isegi oma vererõhku alandada. Uuringud on näidanud, et pärast kolme kuud taijiga tegelemist langeb ülemine vererõhk keskmiselt 7 mm/Hg. Näiteks sama pika aja jooksul madala koormusega aeroobika harrastamine alandab rõhku keskmiselt 8,4 mm/Hg. Enne eksperimenti arvasid teadlased, et vererõhk langeb ainult aeroobika harrastajatel, mitte aga vana võitluskunstiga tegelejatel.

Lõdvestumise tähtsus

Esmaseks põhimõtteks taiji harjutustes on lõdvestumine. Ilma selleta ei saa rääkida mingist taijist. Igas sissejuhatavas loengus algajatele räägitakse kõigepealt lõdvestumise tähtsusest. Kogu keha peab olema nõnda, et chi ehk eluenergia saaks seda läbida takistamatult. See on taiji kui tervistava süsteemi ja samuti ka enesekaitse süsteemi aluspõhimõte. 

Samas pole lõdvestumine lodevaks muutumine - selles peab olema elujõulisust. Pärast algetapi lihtsa minnalaskmise läbimist jõutakse ükskord ehtsa lõdvestuseni. Pehmeks ja chi-tundlikuks muutudes hakkab harjutaja mõistma, et lõdvestumine tähendab muutumist vatikera sarnaseks. See on pehme, kuid mida enam seda kokku surutakse, seda tugevamaks ja veelgi kindlamaks see muutub. Isegi püssikuul ei suuda seda läbistada. Selle jõud neeldub vati pehmusse. Lõdvestunud ja lahtist kätt ei ole võimalik mingisse haardesse lukustada ega selja taha väänata. 

Sama kehtib ka meele kohta. Kui meel on kangekaelne, mingi kinnistatud eelarvamuse kütkes, siis ei ole meel lõdvestunud, lahe ega vaba. Inimese meel peaks olema niisama avar ja kõikehõlmav kui universum.

Kannatlikkus on teine tähtis komponent taijis. Kui järgid põhimõtteid sihikindlalt, tulevad ka saavutused. Neid ei saa tagant sundida ega tekitada, peab olema kannatlik ja toimima tasapisi. Teisest küljest ei saja selle kunsti valdamine või edusammud laisale õpilasele niisama sülle. Selleks on vaja visa püüdlemist.

Taijis õpitakse mittetoimimist, tegevust, mis teeb end ise. Mittetegemine ei ole tegelikult suur müsteerium. Me peame olema kannatlikud ja ootama; kuid ootama õigesti, läbi mittetegemise loova protsessi. Kogu asi seisneb tõkete eemaldamises. See, mille poole me püüdleme, on juba olemas. Vaja on vaid lahustada pinged, et see saaks ilmneda. Taijid tehes laseme  lahti pingetest ja jäigast jõust, et lubada loendamatul hulgal kehakanalitel avaneda chi voolamisele.

Taiji harjutamine

Taiji sobib nii saali kui ka loodusesse. Kuna taiji ei vaja inimeselt muud kui keskendumisvõimet, saab õpitut kasutada kõikjal, kus vähegi ruumi. Taijid ei saa võtta kui kingitust. Kuhugi jõudmiseks tuleb väga palju tööd teha. See ala on eelkõige rahu ja kannatlikkuse jõuproov. Kui on tahe, siis tuleb ka kannatlikkus.

Harrastaja õpib tundma, kuidas tema keha on parimas asendis ning kuidas liikuda parimal viisil. See on väga tervislik, nii hakkavad kehas energiad ja mahlad paremini liikuma. Tulemuseks on parem enesetunne. On märgatud, et taiji tervistav mõju annab vanematel inimestel tunda rutem kui noortel, kuna noore inimese keha suudab taluda rohkem koormusi ega tunneta seetõttu muutusi organismis nii kergesti. 

Et taiji tervistavaid omadusi teatakse ammu, on alaga tegelevate inimeste ring aegade jooksul muutnud ka taijid ennast. Nii on sageli kõrvale jäetud võitluskunsti pool ning hakatud taijid tegema kui hommikvõimlemist. Võimlemise ideed on propageerinud ka Ameerika filmid, kus näidatakse võitluskunsti maaliliselt kauni harjutuste kavana. Tegelikult filmilikult kauniks muudetud taiji ei toimi. Hiinas peetakse seda solvanguks, kui keegi ütleb, et sinu taiji on ilus. Samas võib inimene, kes ala tunneb ning oskab seda tööle rakendada, teha seda väga nauditavalt. Taijis ei määrata tasemeid, küll aga viib üks samm kindlasti teiseni. Igaühest ei saa meistrit, aga igaüks võib olla meister oma elus. 

Taiji harrastamiseks ei ole vaja mingeid eeldusi. Paljud üllatuvad, kui harjutuse alguses öeldakse - ära kasuta lihast. Taiji on vastand jõusaali lihastreeningule, siin treenitakse pigem tunnetust, et keha toimiks ühe tervikuna. Inimene peab nii seistes kui liikudes olema lõdvestunud ehk teisisõnu ei tohi ta oma lihastes pinget tunda. Harjumuspärase hoiaku parandamist harjutatakse treeningust-treeningusse. Esmalt tuleb selgeks saada, milline on õige sirge selg. See ei ole sugugi sama, mida õpetatakse balletikoolis. Ehkki teadmise, kuidas tervislikult seista, saab kätte kolme treeninguga, võib selle kinnistamiseks kuluda aastaid. 

Liikumine on taijis pidev, seismist peaaegu ei ole, ainult mõnes kohas fikseeritakse hetkeks mingi asend. Käte ja keha pidev liikumine tagab kehas energia pehme voolamise. Mitte ühtegi liigutust ei sooritata järsult, kõik toimub keha rütmis ja rahuliku sisse- ja väljahingamise taktis.

Meie harjutused

Rein Siimu Taiji Koolis toimuvad harjutused tavaliselt õhtuti, mistõttu on esmatähtis  mõtted päevaprobleemidelt, tööpingetelt ja väsimuselt iseenda juurde tuua. Selleks sobib soojendus, mis koosneb sageli suure koormusega harjutustest, mis viivad tähelepanu oma kehale ja teevad pea mõtetest tühjaks. Soojendusharjutustes peitub erinevaid aspekte. Näiteks paaris tasakaalu- ja jõuharjutused, seljad vastamisi, on väga omapärased. Kui inimene teist ei näe, võib ta end tunda  kaitsetuna. Seejuures hakatakse vähehaaval arendama ka sisemise tunnetuse aspekte – kui sa ei näe, pead hakkama kasutama teisi meeli.  

Taiji baasharjutused ei ole keerulised ning neid sooritades ei saa endale viga teha. Kui algteadmised omandatud, saab edukalt ka üksi harjutada, et tajuda enda sees toimuvat. Takistuseks on vaid keskendumist takistavad seisundid või olukorrad. 

Taijiga soovitatakse tegeleda paar korda nädalas. Kergeks lõdvestuseks piisab aga ka 30 minutist päevas. Taiji harrastamiseks pole vaja eririietust ega -vahendeid. Piisab tavalistest lahedatest puuvillastest riietest, jalas võib kanda sokke või jätta jalad paljaks. Erinevalt teistest treeningutest pärast taiji-tundi dušši alla ei tormata. Pesemiseks pole ka vajadust, sest enamasti taiji-treening higiseks ei aja. 

Taiji harjutajal on südames tahe võtta vastu maailmast väge ja anda seda endast. Iga harjutusega saab üha selgemaks, et maailma põhiolemus on liikumine, millel ei ole algust ega lõppu, ja meie oleme osa sellest.